Temporary Insanity

WordPressi kasutajanimi ja salasõna olid isegi meeles, flickrisse olen õnneks konstantselt sisse logitud. Ja selle kiirega on nii, et peale lapse”puhkuse” järgset töölenaasmist pea aasta tagasi seda aega, kui kiire pole, polegi veel tekkinud. Mistap pole ka suuri käsitöölisi saavutusi, millega kelkida. Käsitööliste saavutuste puudumise vastu aitab muidugi imehästi see, kui sa vahepeal kõva kolmveerand aastat blogipausi pead, selle aja jooksul MIDAGI ju ikka tekib.

Alustame kohe päris algusest, st jaanuarist. Sest justnimelt siis valmis minu elu esiemene lapitekk, mis mõned kuud hiljem rändas Hollandisse kingituseks väikesele Danielile. Tekk on hirmus lihtsa “lõikega” ja masinal lihtsalt sirgelt läbi tepitud. Ma kahjuks ei suuda praegu meenutada (ja pole aega /sic!/ paberit üles otsida), mis kangastega tegu ja millisest netipoest ma need tellisin. Igatahse 100% puuvill. Tagaküljel kollane puuvillane kangas, ilmselt Abakhanist pärit ja vahel polüestervatiin. Selle viimase üle ei ole ma sugugi rõõmus, aga sel hetkel ei suutnud ühtegi naturaalsemat ja heledat varianti Tartu kaubandusvõrgust leida. Kant on valgest puuvillasest kangast, käsitsi õmmeldud Heather Bailey õpetussõnade (pdf-fail) järgi.

Kuigi ma tean, millised sada viga sel tekil küljes on, olin ma temaga rahul – ikkagi esimene! Ja meeldis ta mulle ka siis, kui ma tekil (tegelikult küll Danielil ja tema vanematel) augusti lõpus külas käisin.

Ja muide – aja selle teki tegemiseks näpistasin julmalt oma “kodutöö” päevadest, seega puhas tööluusi tulemus (ok, ok, töö sai tegelikult tehtud, lihtsalt öösel).

Aga nüüd ma teen jälle natuke tööd ja teistest Hollandisse läkitatud kingitustest pajatan järgmisel korral (muidu pole mul ju jälle millestki blogida, kui kõik korraga ära näidatud saab :D)

Esmaspäeva hommikul koosolekul:

Monday morning, meeting at work:

Kolmapäeva hommikul kodus:

Wendnesday morning at home:

Kolmapäeva õhtul monotüüpia töötoas:

Wednesday evening at the monotype workshop:

Kolmapäeva hilisõhtul ja neljapäeva hommikul kodus:

Wednesday night and Thursday morning at home:

Olen vahelduva eduga juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid sellest, kui tore oleks kangaid (ja paberit, no põhimõtteliselt mida iganes) trükkida. Valisin endale raamatugi välja, aga pole raatsinud veel tellida (nii, et kui keegi tahab mulle kangesti sünnipäevakingitust teha, aga ei tea, mida kinkida, siis wink-wink). Paar nädalat tagasi sattusin Tartu Skizze’sse ja märkasin seinal kuulutust töötubade kohta, sealhulgas töötuba nimega “Monotüüpia kangal”.

Käsime, tegime ja nautisime. Kui rikkaks saan (nii ajalises kui rahalises mõttes) ostan värve ja proovin kodus veel.

Tegelikult tegin kaks erinevat “pilti”, aga teist näitan järgmises postituses. Kompensatsiooniks kord sama trükk veelteise nurga alt.

I’ve been planning to try out printing fabric and paper for quite a long time but haven’t really got the time to try it out. Last week I was buying some stuff from a craft/art shop nearby and found out that there’s going to be a workshop called “Monotype on fabric”. So we went the other day, printed some fabric and really enjoyed that. No doubt that some more printing will happen as soon as I get the time or the money to buy some paint.

I actually made two different prints during the workshop, but I’m going to show the other one in my next post.

Tristan sündis üheksa kuud ja üks päev tagasi ja tema emme on minug väga väga kallis sõbranna. Teate küll, selline inimene, kellega kunagi koos ja kokku kasvatud sai ning kellega on hoolimata soovitust oluliselt harvemast kontaktist alati hea ja oma suhelda. Ja kes mõistab sind ilma, et kõike alati välja peaks ütlema.

Nine months ago a little boy named Tristan was born. His mom is one of my oldest and dearest friends.

Üheksa kuud tagasi hakkasin ma kuduma Tristanile tekki. Mitered squares oli mustriideeks, lõngadeks erinevad meriinovillased mu hamstrivarudest. Kõik ametlikut DK jämeduses, reaalselt aga pisut erineva jämeduse ja keeruga.

Nine months ago I started to knit mitered squares blanket from different 100% merinos from my stash. They were all DK weight but nevertheless differed islightly in their twist and actual weigth.

Ei võtnud aega aastatki, kui tekk valmis sai. Kootud, viimistletud, voodertatud pehme flanelliga. Suuruseks umbes 75×75 cm, paras kärus peale või kelgul istumise alla sättida. Pisut piinlik on küll, aga vähemalt mõtlesin ma selle meeletult pika valmimisaja jooksul pidevalt Tristanile ja tema emmele.

It’s not even a year since I started the thing and it’s already finished – knit, blocked, seamed and lined with cotton fabric. The finished size is around 75×75 cm. I am, indeed, a bit embarrassed about the eternity it took me to finish it, but at least I thought constantly about Tristan and his mom during this time.

Lõngad käitusid tänu oma väikestele jämedus- ja keeruerinevustele pisut erinevalt. Mõni kippus märgviimistluse käigus värvi andma (kuigi see võib olla ka selle süü, et jätsin nad enne pingutamist pea tunniks märjana kokkukäkerdatuna lauale vedelema. Seda koletut tegu vabandab omakorda õuduste öö asetleidmine samal ajal – solgitoru ummistumine köögis, millele järgnes selle sama toreda solgi ja keemialöga /kahekordne/ väljakühveldamine nõudepesumasinast, solgitoru puhastamine ja nõudepesumasina läbipõlemine. Ja seda kõike vahetult enne jõulupidustusi.). Õnneks oli värviandmine minimaalne ja pea märkamatu. Vigu võib tekis kõvasti veel leida ja õppetunde, mida teinekord muuta, sain ka kõvast. Aga ma ei morjendu, õppimine ongi ju peamine asi, millega ma oma teadlikku elu senini sisustanud olen.

The yarns acted differently due to their different twists and weights and some of the darker ones shed colour after soaking, to name just a few flaws that this blanket has. I made many mistakes and had many valuable lessons. But isn’t that what life is all about after all?