Temporary Insanity

Mida vähem on vaba aega, seda suurem on soov (ja inspiratsioon) midagi teha. Paradoksaalne, kas pole? Nende väheste tundide jooksul ööpäevas, mil unega võideldes saan vabalt valida, millega tegelen, tuleb pidevalt otsustada, kas teen midagi v a j a l i k k u või midagi hingele. Mu aja pärast võistlevad vajadus meie pisut ülejõukäivalt suure põrandapinnaga kodu enam-vähem talutavas korras hoida, vajadus lõpuks ometi hakata tegelema garderoobikapi ja tervet seina katva raamaturiiuli hankimise-organiseerimisega (mis omakorda tähendaks kuti toa põrandapinna, mis hetkel on ühtlaselt kaetud raamatukastide ja riidekottidega, vabanemist, st rohkem koristamist, aga samas ka rohkem ruumi olemiseks), soov lugeda ja teha valmis tuhat alustatud ning peas kuju võtvat käsitööalast projekti. Niimoodi juhtubki, et ma muudkui alustan, aga lõpuni ei jõua. Mitte ühegi projektiga – ei koristamise, organiseerimise, lugemise ega käsitööga. Ehk kunagi…

Selleks, et endal ära ei ununeks ning enese motiveerimiseks olgu öeldud, et käsitööalastest projektidest on hetkel käsil:
:: poisi jakk
:: poisi kampsun
:: parempoolse maailmavaatega mehikese (a.k.a. Juhani) sugulane pojale
:: poisi kevadsuvine (!) vankritekk
:: dollar and a half cardigan
:: kate tugitoolile
:: kott

Ja oma järjekorda ootavad veel vähemalt kolm mänguasja, mõned seelikud-püksid ja kaks kampsunit endale ja … veel päris palju asju. Kuidas teised küll seda (kantseldavad väikeseid lapsi, teevad ilusaid asju ja omavad seejuures piinlikult korras kodu) teevad?

It’s a paradox – the less you have time, the more you have the urge (and inspiration) to make something. The few free hours that I have during each day are filled with contesting needs – I need to keep our apartment relatively clean, I need to read, I need to craft and I need to start looking for the perfect wardrobe and bookshelves in order to un-clutter my son’s room. So I keep starting things from day to day, but rarely seem to complete anything.

Because I need to remember what I’ve started and in order to create some motivation, there’s the list of wips:

:: a jacket for the little one
:: a cardigan for the little one
:: a boy-doll for the little one
:: a blankie for the little one
:: dollar and a half cardigan
:: slipcover for a chair
:: a tote

…plus several projects that take shape in my head.

How do other’s do it (raise children, craft and keep their homes superdidy)?