Rubriigid: elu/life happens
- Ilusaid pühi! Merry Christmas!
Üks neist blogijates, kes mind alati inspireerib, on sixoneseven’i Parikha. Sel nädalal inspireerusin Parikha kokanduslikest saavutustest ning seejuures mängisid kahtlemata suurt rolli ka tema alati suurepärased fotod. Mõjus see kõik mulle nii, et eile öösel keetsin-paneerisin ma sukaadi ja nii eile kui täna tegin piparmündikommi-shokolaadi maiustusi – eilsed läksid poja kasvatajatele, tänased minu kasvatajale (aka doktoritöö juhendajale). Piltide kvaliteet on kehv, aga ma kinnitan, et maitsesid mõlemad maiustused imehästi.
One of the bloggers who never fails to inspire me is Parikha from sixoneseven. This week I got inspired by her homemade candies (and, of course, the great photos she takes). The inspiration led me to boiling orange peels and rolling them in the sugar way after midnight yesterday. I also made two batches of peppermint bark yesterday and today – one for the teachers at my son’s daycare and the other for my very own supervisor. The photos are crap, but the candies were really delicious. Thank you for the inspiration and receipes, Parikha!
Rubriigid: Imetlen ja inspireerun, sulle ja mulle/swaps, võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash
Käsitöörindel on vaikne. Päris seisma pole elu selles vallas jäänud ja aeg-ajalt õnnestub midagi ka valmis meisterdada (või edasi meisterdada), aga väga väga väga aeglaselt läheb see kõik praegu. Näiteks kudusin ma endale kunagi mütsi. Kudumine võttis aega kolm päeva, viimistlemine kolm nädalat ja ma kahtlustan, et pildistamine võtab kolm kuud aega. Igatahes on müts tihedas kandmises ja vajab juba parandamistki. Ja täna tegin näiteks fimost jõuluehteid. Hästi natukene, varsti tuleb veel teha.
See-eest on mul õnneks sõpru, kes on andekad, loovad ja produktiivsed. Näiteks on minu kõrvarõngakogus nüüd need ja need iludused Marre ehtevabrikust.
Üle-eelmisel nädalal käisin Rootsis koolis ja väisasin ühtlasi ka sõpru, kelledest üks teeb muude kreatiivsete ettevõtmiste hulgas praegu ka ülimalt ägedaid märkmikke. Kui olin kaks päeva tema kätetööd imetlenud, tekkis mul vastupandamatu vajadus kohe nüüd ja praegu ka endale üks märkmik saada ja nii see minu oranž iludus praktiliselt ootetööna valmiski.
Lisaks sellele, et need märkmikud on ilusad, omanäolised ja ägedad, on nad ka väga hästi teostatud JA paber, millest need tehtud on, on taaskasutatud. Minu märkmiku siseküljel on näiteks Linköpingu Ülikooli siseposti ümbrik.
Ma olen hirmus õnnelik, et mul sellised loomingulised ja inspireerivad sõbrad on.
Rubriigid: defineerimatu/all and nothing
Kui igal pool räägitakse pidevalt pere- ja tööelu ühitamisest (ühlidamisest? Marre, auu!), siis mina maadlen pisut suurema ühitamis-ühildamisprobleemiga – kuidas ühildada pereelu, täiskohaga tööd, püüet ronida elevandiluust torni, vajadust puhata ja tegeleda oma hobidega?
Rubriigid: ise tegin/made by me
Hakkasin lapsele mütsi kuduma. Aasta tagasi ostetud kahte värvi James C. Bretti Pure Merino DK on algusest peale tahtnud saada millekski triibuliseks. Selleks pole ta saanud, küll aga olen kudunud sellest kaks titekampsunit – hallikamast oma pojale juba eelmisel aastal (ja blogisse polegi vist jõudnud seda üles tähendada!), ning rohelisest väikesele sugulasele sel kevadel. Niisiis, võtsin oma rohelised-hallid lõngakerad kätte ja hakkasin otsast (pealaelt) peale. Kudusin, aga sattusin laiusesse kasvatamisega liialt hoogu.
Otsustasin, et peaks ikka mõne mustri otsima ning tuhlasin läbi oma vanad Moda ja Suuri Käsityölehti varud ning leidsin Vintage Racing Hat’i mustri. Pildlt tundus kõik kena ja armas, seega vardad kätte ja kuduma. Kõrvaklapid tundusid juba alguses pisut väikesed ning kahtlane oli ka see, et nad on mustri järgi põhimõtteliselt täpselt keset mütsi (umbes 1 silm on vist ees rohkem kui taga, aga ma ei või ka enam pead anda). Sellegipoolest kudusin asja valmis. Selgus, et laiuse poolest sobib müts hästi nii minule, mu kolmekümnesele vennale kui ka kaheaastasele pojale. Mütsi sügavus on viimasele aga kaugelt liiast ja kanda sai seda ainult nii, et hall osa on üles keeratud ja kõrvaklapid lehvivad nagu läkiläkil. Kõrvaklapid olid muidugi ka meie kliima jaoks tõesti liiga väikesed ja paigutusid kuhugi kõrva ja põse vahele.
Poiss sai sellega vist isegi kaks korda väljas käidud, aga kuna müts peas ei seisa ja oma otstarvet ei täida, läks see sahtlisse peitu ja asemele tuli poest ostetud soe müts. Võibolla koon veel ühe, thorpe’i (pdf) näiteks. Aga kindel ma selles pole, sest asju, mis pooleli või mida tahaks/peaks kuduma on kaugelt rohkem kui aega.
P.S. Peaks vist sagedamini blogima, sest kui püüdsin ennast wordpressi sisse logida, oli mozilla unustanud ära mu kasutajanime ja passwordi. Mis omakorda tähendas seda, et ma püüdsin tükk aega nii üht kui teist meenutada. Hakkama sain. Aga ilmselgelt oleks lihtsam, kui vahepeal ei ununeks sellised asjad. Arvutil eelkõige.
Rubriigid: ise tegin/made by me
Mul hakkas nüüd lõpuks piinlik pika vaikimise ja ülima blogilaiskuse pärast. Viimastel nädalatel on mitmed inimesed mu virtuaalvaikimist ka ette heitnud või üldse unustanud, et mul blogi olemas on. Lisaks valitseb kodus nüüd nii enne- kui pärastlõunal vaikust ja lapse olemasolu tunnistajaks on vaid ülal nähtav segamini voodi (voodipesu tegin, muide, ise) või põrandal vedelevad mänguasjad. Pojast sai lasteaialaps ning mind valdavad skisofreenilised tunded – ühelt poolt tunnen end puhanuma ja värskemana, teisalt tilgub süda verd, sest ta on veel nii pisike (vanuselt, mitte tegudelt).
Aga see siin on ikkagi käsitöö, mitte muiduelulisevirisemise blog ja vanu võlgu on ju ometi ka. Nii, et fanfaarihelid ja trummipõrin!
Marrel oli aprillis sünnipäev, mille puhul sai talle kingiks tehtud õlasall ja karupüksid.
Sall on Kiri, lõngaks Alvita Silkid (mohääri-siidi segu), kulus vist umbes kaks tokki. Hästi mõnus õhuline, pehme ja soe sall tuli, tahaks endale ka. Marrele ka meeldis, mulle tundub. Vähemalt oli see tal ka täna hommikul kaelas.
Karupükste mõte tuli mingist naljast, aga kuna kõik toimus nii ammu, siis ma enam täpselt ei mäleta, miks ma Marrele karupüksid kududa lubasin. Igatahes on tegu 2007. a. kevade Interweave Knits’ist pärit Lacy Thong mustriga, seega tegu pitsiliste stringidega. Kootud Filatura di Crosa Luxury nimelisest siidlõngast, millest kunagi ka emale Shetlandi õlasalli kudusin.
Salli ja karupükste pildid on Marrelt.
Järgmistel kordadel räägin käsilolevatest asjadest – Tristani tekist, uuest Shetland Triangle’ist, February Lady Sweaterist ja poja mütsist.
Rubriigid: defineerimatu/all and nothing
Olen oma kudumismojo kuhugi kaotanud, sellega koos läks puhkusele ka viitsimine tehtud asjadest kirjutada. Aga ma aiman, et tasa-tasa-tasakesi hakkab see isu kududa ja kirjutada jälle tagasi tulema. Kannatust, mu sõbrad! Ja õmmelda tahaks ka.
I’ve lost my knitting mojo lately and haven’t had the energy to show you those finished items I promised in the last post either. However, I feel it’s all coming back very-very soon. Stay tuned for some sewing action too.
Rubriigid: defineerimatu/all and nothing
Informatiivne teadaanne: vahepeal on valminud Kiri nimeline sall ja karupüksid täiskasvanutele knigituseks sõbrale, kuid neist saan rääkida alles siis, kui asjade uus omanik mind lahkelt piltidega varustab (ausalt, mul oli kodu kaugelt liiga sassis ja aega kinkide valmimise ning nende ära kinkimise vahel liialt vähe, seetõttu ka pilte puuduvad).
Jah, uusi asju on ka alustatud. Neist aga siis, kui olen oma vahepeal streikima hakanud arvuti tagasi saanud. Loodetavasti varsti. Loodetavasti koos kõigega, mis seal sees oli.
Rubriigid: defineerimatu/all and nothing
Mõtisklen siin oma akadeemilise karjääri üle ja sattusin internetis sellisele tsitaadile:
So, you are preparing to write a Ph.D. dissertation in an experimental area of Computer Science. Unless you have written many formal documents before, you are in for a surprise: it’s difficult!
There are two possible paths to success:
Planning Ahead. Few take this path. The few who do leave the University so quickly that they are hardly noticed. If you want to make a lasting impression and have a long career as a graduate student, do not choose it. Perseverance. All you really have to do is outlast your doctoral committee. The good news is that they are much older than you, so you can guess who will eventually expire first. The bad news is that they are more practiced at this game (after all, they persevered in the face of their doctoral committee, didn’t they?).
Kuigi ma ei tegele raaliteadusega, jõudsin järeldusele, et esialgu lähenesin ma viimast strateegiat kasutades, kuid nüüd on mõte, et võiks äkki ikka esimest ka proovida.
Rubriigid: ise tegin/made by me
Mu onutütrel sündis jaanuari alguses tütar, väike Heldin. Kui pisipiiga kolmekuuseks sai, käisime katsikul ja kes see ikka külla tühjade kätega läheb. Niimoodi saigi Heldin endale kampsiku, või mis kampsiku, ikka preilile kohase baleriinijakikese nimega Lotte. Lotte seetõttu, et kampsun valmis peamiselt sel ajal, kui oma väikemehega koos Leiutajateküla Lottet vaatasime.
Kampsuni muster pärineb soomlaste Modast (1/2007) ja endale omaselt ei teinud ma asja sugugi mitte täpselt nii, nagu õpetuses ette nähtud.
Esiteks arvutasin ma silmuste arvu ise, kuna tahtsin teha kampsunit umbes nr 62 suuruses (mustris oli 56, 68, 80 jne). Kuna ma koeproovi ei viitsinud kududa, tuli asi pigem nr 74, aga nagu hiljem selgus, oligi hea – väiksem ei oleks Heldinile enam kuigi kaua selga mahtunud. Teiseks kasutasin ma väljapakutud pikooääriste asemel hoopis palistusega õhksilmus-kaksparempidikokku-õhksilmus-… pikoosid kampsuni allääres ja varrukate äärtes. Kaelaaugu tagumise osa heegeldasin kinnissilmustega üle, et see vähem veniks ning kampsuni hõlmade ääred jätsin ilma igasuguste kaunistuste-lisandusteta. Mustris ettenähtud paelkinnise asemel kasutasin ma ühel hõlmal pisi-pisikest trukki ning paela panin ainult teisele hõlmale. Niimoodi tundus kinnitussüsteem lapse riietamise seisukohalt pisut mugavam.
Esmakordselt kudusin kampsunit niimoodi, et tegin mõlemad varrukad ja mõlemad esitükid korraga (ühtedel varrastel, 2 lõngakeraga). Tavaliselt ei järgi ma kunagi väga täpselt kudumismustreid ning märkmed selle kohta, mida ja milla täpselt tegin, kipuvad olema pisut segased või erinevates kohtades laiali. Seetõttu on teise varruka ja teise esitüki kudumine alati pisut stressirikas ja aeganõudev, sest pidevalt on vaja esimese tüki pealt uurida, mida teha vaja. Niimoodi korraga kududes läheb kudumine oluliselt kiiremini ja plussiks on ka see, et tüütu kordamine (teine täpselt samasugune varrukas, iiiigaav) jääb ära.
Kuigi lõpptulemusega olen üsna rahul, oli kampsuni viimistlemisjärgus parasjagu ka sabinat. Tükid venisid pesemise käigus oluliselt suuremaks (see on see laiskus, kui ei viitsita koeproovi teha). Samuti oli tunne, et võinuksin kasutada pigem metallvardaid bambusest varraste asemel ning millimeetri võrra väiksemad oleksid nad ka võinud olla. Kui tükid kuivanud ja kokku õmmeldud (õmblustega olen ise esimest korda väga rahul), näis asi juba pisut positiivsem ning kui viimasedki detailid lisatud, siis nägi kapmsik juba päris kena välja.
Detailid:
Muster: Sublime Ballerina Wrap (Moda 1/2007)
Lõng: James C. Brett Pure Merino DK (pistaatsia, 2,2 tokki)
Vardad: 4 mm addi bambusringvardad
Rohkem pilte jälle flickris ja ravelrys.
I named this ballerina wrap “Lotte” because I knit it mostly while watching a cartoon called “Lotte from Gadgetville” with my son.
The pattern was published in the Finnish craft magazine Moda (1/2007). I made a couple of mods:
1. I used the yo k2tog picot edging and hem instead of the one that was suggested by the pattern.
2. I didn’t add any edging to the neck opening (only a row of single crochet at the back of the neck to make it less stretchy).
3. I also re-calculated the stitch numbers because I was aiming at making the wrap in size 62 (the pattern had 56 and 68), but because I didn’t swatch, it came out rather a 74 (which was perfectly ok as it turned out, 62 would have been a bit too small for the baby).
4. I used a tiny snap closure for the left hem and added ribbon only to the right one, because I found the way the ribbon should’ve been added a bit too inconvinient (in terms of actually dressing the baby).
The colour in the pictures is a bit too yellow, the yarn was a nice light green.
Overall I’m happy with how it turned out. There was a little stress included – the pieces grew quite much when soaked and I was quite convinced that I should’ve used smaller needles (and aluminium instead of the bamboo ones I used). However, when the pieces dried and the garment was seamed, I quite liked it again.
Details:
Pattern: Ballerina Wrap by Sublime
Yarn: James C. Brett Pure Merino DK (pistachio, 2.2 skeins)
Needles: 4 mm addi bamboo circs
