Temporary Insanity


I’m so crafty I make people!
mai 29, 2011, 10:28 e.l.
Filed under: elu/life happens

 

Kuigi mõningaid samme selles suunas on astutud, pole suur ning erialaseid piire nihutav teadustöö minu doktoritöö näol veel valminud. Seevastu aga sai 10. märtsil valmis üks poisipõnn. Kui ma nüüd meie kodu ükskord koristatud saan (mis, tõsi küll, hakkab üha enam tunduma võimatu missioonina), siis on lootust ka selle nn käsitööblogi mõneti tihedamale täiendamisele.



Kadunud asjade maalt
september 10, 2010, 7:48 e.l.
Filed under: unistused/dream a little dream for me

See ajaveeb tekitab minus suure tahtmise jälle hoogsalt kuduma hakata. Ja eks ma hakkan ka, aga ilmselt mitte enne märtsikuud, sest senini pean tegema enneolematuid pingutusi akadeemilises vallas (mitte, et ma suudaks end selleks kuidagi mobiliseerida). Aga märtsis… siis ma võtan pausi ja ehk on jälle aega tegeleda rohkem pisut kodusemate asjadega. Küll aga ootavad mind kapis kannatamatult poolik Ladies february sweater, minimalist cardigan, lapse triibukampsun ja üks pingutamata õlasall. Need ma püüan ikka enne märtsi valmis teha. Sada poolikut ja kavandatud õmblustööd on ka, ning kuskil fotoaparaadis on kevadel toimunud pakivahetuse saadused ja saadetised. Elu siinpool ekraani on veel täiesti olemas, lihtsalt vahepeal pisut teiste rõhuasetustega ning lootusga peagi naasta.



Asjade ori

Aja jooksul on mu elamisse kogunenud arvestatav kogus rõivaid, mida keegi meie väikesest perekonnast ei kanna.  Üks osa riidekraamist on lihtsalt oma aja ära elanud, teine suureks või väikeseks jäänud või lihtsalt ära tüüdanud, aga on neidki, mis kellelegi kingitud või ise ostetud kuid mingil põhjusel selga pole neid lõpuks pandud.

Olen juba pikemat aega vahelduva eduga neid rõivaid sorteerinud ja murdnud pead selle üle, mida nendega peale hakata. Üks osa on rännanud prügikasti – need, mis tõesti kandmatuks kantud või mida teisele ringile saata ei taha (pesu jmt). Kuid rõivaid, mis tegelikult veel korralikud või suisa uuedki, ei tahaks prügimäele saata. Seetõttu tegime teise ringi kunagi ammu Marre ja oma emaga, st nemad vaatasid minu mittesoovitud hunniku ja mina nende omad üle ja igaüks sai, mis meeldis, sobis või selga mahtus. Kolmanda osa, peamiselt trikotaažist särgid ja kunagi hangitud, kuid kasutamata kangad, viisin Tartu Maarja Kooli käsitööringide ja vaibakoja tarbeks (Maarja Kooli laste vaibad on imeilusad, kunagi kui Tartus veel Obu galerii oli, ostsime sealt endalegi ühe). Osa kunagi ise õmmeldud riietest, millest esimesel või teisel sorteerimiskorral lahti lasta raatsisin, sai prooviks pandud kotiga ka prügikasti kõrvale. Elame kesklinnas ning üldiselt on meil prügikasti läheduses alati tihe liikumine ning prügisorteerimisringe käib päeva jooksul mitu. Leidsin, et ehk võib kellelgi neist rõivastest, mis tegelikult täiesti terved ja suhteliselt vähe kantud, rõõmu või kasu olla. Kurb oli mõni tund hiljem näha samu riidekotte ja nende sisu kõrvalasuval haljasajal laialiloobituna. Seega seda varianti ma enam riiete teisele ringile saatmiseks ei tihka kasutada.

Vahepeal läks töö- ja muu eluga nii kiireks, et kaks suurt prügikotitäit äraandmiseks mõeldud rõivaid vedelesid verandal ja kuigi nad mind pidevalt häirisid, ei olnud jaksu nendega ka midagi ette võtta. Nüüd, kui olen palgatöötaja põlve vahelduseks jälle selja taha jätnud ning püüan kodus doktoritööga tegeleda, hakkasid riidekotid mind jälle väga häirima ning otsustasin nendega midagi ette võtta. Ühe osa riietest, need, mis kas täiesti või praktiliselt kandmata, otsustasin pakkuda ühele Tartu komisjonipoele. Võtsin täna riidekoti selga ning käisin asju pakkumas ja osad läksid ka poodi müügiks, samas suur osa praagiti ikkagi välja. Osa paluti kevadel tagasi tuua, mis on ka mõistetav, sest poel pole ruumiga priisata ja nad ei saa ilmselt hooajakaupu ette ladustada. Teisalt ei soovi ka mina neid oma kodus enam ladustada, seega otsin pigem mingi muu võimaluse. Teine osa hinnati liiga suureks (suurused 40-42) ja väideti, et need ei lähe üldiselt kaubaks – selle üle olen ma üsna üllatunud, sest ma väga hea meelega ostaks just selles suuruses rõivaid teise ringi kauplustest, kuid neid ei ole. See selleks. Kolmandad hinnati vanadeks mudeliteks, mis ilmselt on suuresti maitseküsimus. Kuigi mul on hea meel, et sain osadest tühjalt seisnud rõivastest (vähemalt hetkeks, sest kes teab, kas neid ka maha müüa õnnestub) lahti, ei jäänud mul sellest käigust hea enesetunne. Mitte selle pärast, et osad pakutud rõivad tagasi lükati – sellega olin juba ette arvestanud. Aga kogu see sahmerdamine ei tundu seda paarisadat krooni, mis selle eest heal juhul saada võib, väärt olevat. Ilmselt pole minus äritsejahinge. Igatahes otsustasin, et komisjonipoodide vahet jooksjat või netipoodides oma kraami müüjat minust ikkagi ei saa. Samas ei meeldi mulle ka mõte, et annan riided kuhugile ära ja keegi hakkab nendega hiljem äritsema, seega Humana jmt kohad jäävad ka ära. Pigem tahaks, et rõivad jõuaksid tasuta nendeni, kellel neid vaja ja/või kes neist rõõmu võiksid tunda.

Ja nüüd seisangi silmitsi küsimusega, mida ikkagi nende rõivastega peale hakata. Uurisin internetti ja leidsin mõned kontaktid, kuhu Tartus kasutatud rõivaid pakkuda võiks:

  • Tartu Laste Turvakodu, tel 7361 641 ning tema filiaal Noortekodu tel 7461 779
  • MTÜ Tartu Kristlik Noortekodu tel 7420 865
  • MTÜ Kristlik Kodu tel 7344 023
  • Varjupaik tel 7361 520
  • Tartu Naiste Varjuapaik tel 7381 831
  • MTÜ Vahtramäe Tartu Mäe-Kodu tel 7361 652
  • Tartu Väikelastekodu “Käopesa” tel 7405 804

Otsustasin, et naisteriideid (mida on mul üle kõige rohkem – mantlitest ja jopedest kampsunite, seelikute, pükste ja pluusideni välja) ja titeriideid (peamiselt Tallinna linna pakist kasutamata jäänud asjad) pakun esimese hooga Tartu Naiste varjupaigale. Kuhu aga oleks mõistlik pakkuda meesteriideid (paar jopet, väga vähe kasutatud triiksärgid, täiesti kasutamata kampsunid ja džemprid, ühed ülikonnakingad)? Tegu on suurte riietega (190 cm koguka mehe omad), seega päris Laste Turvakodusse neid mõtet pakkuma minna ei ole (kuigi seal vist tehakse kord kuus ka linnarahvale rõivaste jagamist). Ja mida võtta ette iseõmmeldud riietega (kleidid, seelikud, pluus jne)? Ja jalanõude ja käekottidega? Kui teil on ideid või kogemusi, siis jagage neid palun lahkelt! Või kui keegi teab kedagi, kes sooviks midagi, siis rõõmustan ka igasuguste kontaktide üle.

Ja tegelikult oleks juba ammu aeg kapid uuesti üle vaadata.

Asju omandada on hirmus kerge, neist lahtisaamine seevastu pisut keerukam. Selle omandamise osas püüan end parandada ja õnneks teeb seoses töölt ära tulekuga oluliselt langenud sissetulek omad korrektiivid.



aastalopuilu
detsember 30, 2009, 3:06 p.l.
Filed under: ilus elu/the art of living, Imetlen ja inspireerun

Omatehtu ülespildistamiseni pole jõundud, seega vaadake veel teiste kauneid pilte. Praegu loen läbi Varpuneni blogi. Vaadake teie ka!



pagari piparkook

Tänase hommikuga kulutasin ära kilo võid, kaksteist muna, pea kaks kilo kuivatatud puuvilju ja nii mõndagi veel. Nimelt tegin ma nn Triibiku keeksi (juba neljas aasta järjest, igal aastal vähemalt kolm tükki ja puudugi jääb) ja piparkoogitainast (esimest korda elus, tundub, et sai hea). Mõnus.

Mul on puhkus. Ja siis on veel kolm ja pool tööpäeva ning seejärel olen vaba inimene. Õigemini pooleldi vaba, sest pean tuhatnelja hakkama oma doktoritööga tegelema. Aga ikkagi iseenda peremees ja ei pea päevast päeva kokku puutuma olukordadega, mis frustreerivad ega kellelegi kasuks tule. Vaene muidugi ka, sest doktoritoetus on meil teatavasti sotsiaaltoetus (ja selle väärilise suurusega), aga usun (veel), et mõnded asjad on rahast olulisemad.

Kõige sellega seoses on oodata, et ka see blogi hakkab vaikselt uuele elule ärkama, sest vabadus toob kaasa ka nokitsemistuhina. Viimase (hullumeelse) töökuu jooksul olen ilusamast ja mõnusamast elust unistamise saatel kõvasti kudunud – kolm salli, kaks mütsi, pool kampsunit.

Kuna pilte (mida eile kõikvõimalikest vidinatest hoolsasti klõpsisin) ei viitsi praegu arvutisse tõmmata, jätan lõpetuseks hoopis ühe inspireeriva lingi. Dos Family on väga tore koht, eriti nende koduvisiidid.



For Triibik, with love :)
september 17, 2009, 8:06 e.l.
Filed under: ise tegin/made by me

WordPressi kasutajanimi ja salasõna olid isegi meeles, flickrisse olen õnneks konstantselt sisse logitud. Ja selle kiirega on nii, et peale lapse”puhkuse” järgset töölenaasmist pea aasta tagasi seda aega, kui kiire pole, polegi veel tekkinud. Mistap pole ka suuri käsitöölisi saavutusi, millega kelkida. Käsitööliste saavutuste puudumise vastu aitab muidugi imehästi see, kui sa vahepeal kõva kolmveerand aastat blogipausi pead, selle aja jooksul MIDAGI ju ikka tekib.

Alustame kohe päris algusest, st jaanuarist. Sest justnimelt siis valmis minu elu esiemene lapitekk, mis mõned kuud hiljem rändas Hollandisse kingituseks väikesele Danielile. Tekk on hirmus lihtsa “lõikega” ja masinal lihtsalt sirgelt läbi tepitud. Ma kahjuks ei suuda praegu meenutada (ja pole aega /sic!/ paberit üles otsida), mis kangastega tegu ja millisest netipoest ma need tellisin. Igatahse 100% puuvill. Tagaküljel kollane puuvillane kangas, ilmselt Abakhanist pärit ja vahel polüestervatiin. Selle viimase üle ei ole ma sugugi rõõmus, aga sel hetkel ei suutnud ühtegi naturaalsemat ja heledat varianti Tartu kaubandusvõrgust leida. Kant on valgest puuvillasest kangast, käsitsi õmmeldud Heather Bailey õpetussõnade (pdf-fail) järgi.

Kuigi ma tean, millised sada viga sel tekil küljes on, olin ma temaga rahul – ikkagi esimene! Ja meeldis ta mulle ka siis, kui ma tekil (tegelikult küll Danielil ja tema vanematel) augusti lõpus külas käisin.

Ja muide – aja selle teki tegemiseks näpistasin julmalt oma “kodutöö” päevadest, seega puhas tööluusi tulemus (ok, ok, töö sai tegelikult tehtud, lihtsalt öösel).

Aga nüüd ma teen jälle natuke tööd ja teistest Hollandisse läkitatud kingitustest pajatan järgmisel korral (muidu pole mul ju jälle millestki blogida, kui kõik korraga ära näidatud saab :D)



öine inspiratsioon, vol. kaks
märts 9, 2009, 12:57 e.l.
Filed under: ilus elu/the art of living, inspiratsioon/inspiration

katie did

inchmark

P.S. Kui kiire-kiire läbi saab (kui saab, eksole), siis kirjutan vahepeal toimunust ja tehtust või tegemata jäänust ka.