Temporary Insanity


I’m so crafty I make people!
mai 29, 2011, 10:28 e.l.
Filed under: elu/life happens

 

Kuigi mõningaid samme selles suunas on astutud, pole suur ning erialaseid piire nihutav teadustöö minu doktoritöö näol veel valminud. Seevastu aga sai 10. märtsil valmis üks poisipõnn. Kui ma nüüd meie kodu ükskord koristatud saan (mis, tõsi küll, hakkab üha enam tunduma võimatu missioonina), siis on lootust ka selle nn käsitööblogi mõneti tihedamale täiendamisele.



Asjade ori

Aja jooksul on mu elamisse kogunenud arvestatav kogus rõivaid, mida keegi meie väikesest perekonnast ei kanna.  Üks osa riidekraamist on lihtsalt oma aja ära elanud, teine suureks või väikeseks jäänud või lihtsalt ära tüüdanud, aga on neidki, mis kellelegi kingitud või ise ostetud kuid mingil põhjusel selga pole neid lõpuks pandud.

Olen juba pikemat aega vahelduva eduga neid rõivaid sorteerinud ja murdnud pead selle üle, mida nendega peale hakata. Üks osa on rännanud prügikasti – need, mis tõesti kandmatuks kantud või mida teisele ringile saata ei taha (pesu jmt). Kuid rõivaid, mis tegelikult veel korralikud või suisa uuedki, ei tahaks prügimäele saata. Seetõttu tegime teise ringi kunagi ammu Marre ja oma emaga, st nemad vaatasid minu mittesoovitud hunniku ja mina nende omad üle ja igaüks sai, mis meeldis, sobis või selga mahtus. Kolmanda osa, peamiselt trikotaažist särgid ja kunagi hangitud, kuid kasutamata kangad, viisin Tartu Maarja Kooli käsitööringide ja vaibakoja tarbeks (Maarja Kooli laste vaibad on imeilusad, kunagi kui Tartus veel Obu galerii oli, ostsime sealt endalegi ühe). Osa kunagi ise õmmeldud riietest, millest esimesel või teisel sorteerimiskorral lahti lasta raatsisin, sai prooviks pandud kotiga ka prügikasti kõrvale. Elame kesklinnas ning üldiselt on meil prügikasti läheduses alati tihe liikumine ning prügisorteerimisringe käib päeva jooksul mitu. Leidsin, et ehk võib kellelgi neist rõivastest, mis tegelikult täiesti terved ja suhteliselt vähe kantud, rõõmu või kasu olla. Kurb oli mõni tund hiljem näha samu riidekotte ja nende sisu kõrvalasuval haljasajal laialiloobituna. Seega seda varianti ma enam riiete teisele ringile saatmiseks ei tihka kasutada.

Vahepeal läks töö- ja muu eluga nii kiireks, et kaks suurt prügikotitäit äraandmiseks mõeldud rõivaid vedelesid verandal ja kuigi nad mind pidevalt häirisid, ei olnud jaksu nendega ka midagi ette võtta. Nüüd, kui olen palgatöötaja põlve vahelduseks jälle selja taha jätnud ning püüan kodus doktoritööga tegeleda, hakkasid riidekotid mind jälle väga häirima ning otsustasin nendega midagi ette võtta. Ühe osa riietest, need, mis kas täiesti või praktiliselt kandmata, otsustasin pakkuda ühele Tartu komisjonipoele. Võtsin täna riidekoti selga ning käisin asju pakkumas ja osad läksid ka poodi müügiks, samas suur osa praagiti ikkagi välja. Osa paluti kevadel tagasi tuua, mis on ka mõistetav, sest poel pole ruumiga priisata ja nad ei saa ilmselt hooajakaupu ette ladustada. Teisalt ei soovi ka mina neid oma kodus enam ladustada, seega otsin pigem mingi muu võimaluse. Teine osa hinnati liiga suureks (suurused 40-42) ja väideti, et need ei lähe üldiselt kaubaks – selle üle olen ma üsna üllatunud, sest ma väga hea meelega ostaks just selles suuruses rõivaid teise ringi kauplustest, kuid neid ei ole. See selleks. Kolmandad hinnati vanadeks mudeliteks, mis ilmselt on suuresti maitseküsimus. Kuigi mul on hea meel, et sain osadest tühjalt seisnud rõivastest (vähemalt hetkeks, sest kes teab, kas neid ka maha müüa õnnestub) lahti, ei jäänud mul sellest käigust hea enesetunne. Mitte selle pärast, et osad pakutud rõivad tagasi lükati – sellega olin juba ette arvestanud. Aga kogu see sahmerdamine ei tundu seda paarisadat krooni, mis selle eest heal juhul saada võib, väärt olevat. Ilmselt pole minus äritsejahinge. Igatahes otsustasin, et komisjonipoodide vahet jooksjat või netipoodides oma kraami müüjat minust ikkagi ei saa. Samas ei meeldi mulle ka mõte, et annan riided kuhugile ära ja keegi hakkab nendega hiljem äritsema, seega Humana jmt kohad jäävad ka ära. Pigem tahaks, et rõivad jõuaksid tasuta nendeni, kellel neid vaja ja/või kes neist rõõmu võiksid tunda.

Ja nüüd seisangi silmitsi küsimusega, mida ikkagi nende rõivastega peale hakata. Uurisin internetti ja leidsin mõned kontaktid, kuhu Tartus kasutatud rõivaid pakkuda võiks:

  • Tartu Laste Turvakodu, tel 7361 641 ning tema filiaal Noortekodu tel 7461 779
  • MTÜ Tartu Kristlik Noortekodu tel 7420 865
  • MTÜ Kristlik Kodu tel 7344 023
  • Varjupaik tel 7361 520
  • Tartu Naiste Varjuapaik tel 7381 831
  • MTÜ Vahtramäe Tartu Mäe-Kodu tel 7361 652
  • Tartu Väikelastekodu “Käopesa” tel 7405 804

Otsustasin, et naisteriideid (mida on mul üle kõige rohkem – mantlitest ja jopedest kampsunite, seelikute, pükste ja pluusideni välja) ja titeriideid (peamiselt Tallinna linna pakist kasutamata jäänud asjad) pakun esimese hooga Tartu Naiste varjupaigale. Kuhu aga oleks mõistlik pakkuda meesteriideid (paar jopet, väga vähe kasutatud triiksärgid, täiesti kasutamata kampsunid ja džemprid, ühed ülikonnakingad)? Tegu on suurte riietega (190 cm koguka mehe omad), seega päris Laste Turvakodusse neid mõtet pakkuma minna ei ole (kuigi seal vist tehakse kord kuus ka linnarahvale rõivaste jagamist). Ja mida võtta ette iseõmmeldud riietega (kleidid, seelikud, pluus jne)? Ja jalanõude ja käekottidega? Kui teil on ideid või kogemusi, siis jagage neid palun lahkelt! Või kui keegi teab kedagi, kes sooviks midagi, siis rõõmustan ka igasuguste kontaktide üle.

Ja tegelikult oleks juba ammu aeg kapid uuesti üle vaadata.

Asju omandada on hirmus kerge, neist lahtisaamine seevastu pisut keerukam. Selle omandamise osas püüan end parandada ja õnneks teeb seoses töölt ära tulekuga oluliselt langenud sissetulek omad korrektiivid.



pagari piparkook

Tänase hommikuga kulutasin ära kilo võid, kaksteist muna, pea kaks kilo kuivatatud puuvilju ja nii mõndagi veel. Nimelt tegin ma nn Triibiku keeksi (juba neljas aasta järjest, igal aastal vähemalt kolm tükki ja puudugi jääb) ja piparkoogitainast (esimest korda elus, tundub, et sai hea). Mõnus.

Mul on puhkus. Ja siis on veel kolm ja pool tööpäeva ning seejärel olen vaba inimene. Õigemini pooleldi vaba, sest pean tuhatnelja hakkama oma doktoritööga tegelema. Aga ikkagi iseenda peremees ja ei pea päevast päeva kokku puutuma olukordadega, mis frustreerivad ega kellelegi kasuks tule. Vaene muidugi ka, sest doktoritoetus on meil teatavasti sotsiaaltoetus (ja selle väärilise suurusega), aga usun (veel), et mõnded asjad on rahast olulisemad.

Kõige sellega seoses on oodata, et ka see blogi hakkab vaikselt uuele elule ärkama, sest vabadus toob kaasa ka nokitsemistuhina. Viimase (hullumeelse) töökuu jooksul olen ilusamast ja mõnusamast elust unistamise saatel kõvasti kudunud – kolm salli, kaks mütsi, pool kampsunit.

Kuna pilte (mida eile kõikvõimalikest vidinatest hoolsasti klõpsisin) ei viitsi praegu arvutisse tõmmata, jätan lõpetuseks hoopis ühe inspireeriva lingi. Dos Family on väga tore koht, eriti nende koduvisiidid.



Kaitstud: Muuda ennast, muutub maailm. Mitte kuigi palju küll kuid siiski sinu enda jagu.
jaanuar 7, 2009, 9:35 e.l.
Filed under: elu/life happens

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.


Jõulud
detsember 25, 2008, 10:31 p.l.
Filed under: elu/life happens
Ilusaid pühi! Merry Christmas!
Ilusaid pühi! Merry Christmas!


Haige jalaga lind
veebruar 29, 2008, 1:36 p.l.
Filed under: elu/life happens

Mõned nädalad tagasi, kui Tartu Kaubamaja ees lapsele kindaid kätte kohmitsesin panna, astus minu juurde üks vanem (härras)mees ning uuris, kus asub Aleksandri tänav. Kui olin tänava suuna talle kätte näidanud, uuris ta edasi, kus võiks seal asuda maja number x. Kuna ma ei teadnud, kumbalt poolt majade numeratsioon sel tänaval algab, küsisin onult mis seal majas asub, et oskaksin paremini teed juhatada. Selgus, et seal majas on selle mehe kodu ning ta lihtsalt ei leia seda üles. Juhatasin siis nii hästi kui oskasin ja läksime mõlemad oma teed. Alles mõne aja pärast taipasin, et oleksin võinud koos vanahärraga tema majani jalutada ja ta ilusti koju juhatada. Süda valutas veel mitu päeva peale vahejuhtumit.

Vahepeal jõudsin selle kohtumise unustada kuni eile mööda Aleksandri tänavat jalutades kõndis mulle vastu seesama onu. Rääkisin parasjagu telefoniga ning mõtted olid kõne juures, kuid registreerisin, et mehel oli jalas vaid üks king, teises aga paljas sokk. Selleks ajaks, kui telefonikõne lõppes ja see asjaolu mulle lõpuks kohale jõudis, oli mees juba silmapiirilt kadunud aga süda valutab siiani – oleksin võinud püüda ta üles leida ja ta tähelepanu kinga puudumisele juhtida. Pilt ühekingalisest vanaonust kummitab pidevalt, meel on kurb ja meenub minu kadunud üliarmas vanaisa.

Eelmisel nädalal käisin Tallinnas vanematekodus. Sõitsin koos lapse ja käruga õhtul linnaliinibussis kodu poole kui ühes peatuses sisenes oma lagunenud lapsekäruga prügisorteerija-onu ning sättis ennast minu kõrvale. Kuna kärudele ette nähtud koht vanemates bussides on suhteliselt kitsas, jäi mees seisma praktiliselt vastu mind. Ma ei armasta, kui võõrad inimesed väga külje alla kipuvad ning prügisorteerija-onude puhul meenub mulle alati võdisemavõttev ja üle keha sügelema ajav vahejuhtum aastate tagant, kus ema sai samast linnaliinibussist riidetäid (selle bussiga sõitsid sageli prügimäeelanikud kui prügimägi veel Pääskülas asus). Kuna pidin niikuinii järgmises peatuses väljuma, liikusin oma käruga bussi ukse juurde, mille peale mees pakkus viisakalt, et ta võib aidata mul käru bussist välja tõsta. Olgu öeldud, et Tallinnas aidatakse käru ühistranspordis tõsta peamiselt vaid Kopli ja Lasnamäe liinidel – vene rahvusest inimesed, isegi nö noored nolgid, on eestlastest sageli oluliselt tähelepanelikumad ning abivalmimad. Nõmme bussides-rongides abipakkujaid nii naljalt ei kohta ning selgi korral oli see prügikasti-onu ainuke, kes üldse näis tähele panevat, et abi võib vaja minna. Enda piinlikkuseks pean tunnistama, et keeldusin onu abipakkumisest. Kuigi eelistan alati vihmavarju-tüüpi käru ise bussi ja sealt maha tõsta kuna üksi tõstmise nipp on mul paremini selge kui sama käru kahe inimesega tõstmine, oli samavõrra oluliseks põhjuseks keeldumisel lihtsalt soovimatus lasta sel mehel oma lapse käru katsuda. Kuigi ma mõistan sellise soovimatuse põhjuseid endas, on samal ajal ääretult piinlik oma kitsarinnalisuse ja eelarvamuste pärast.

Mõtlemapanev.