Filed under: elu/life happens, võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash
Aja jooksul on mu elamisse kogunenud arvestatav kogus rõivaid, mida keegi meie väikesest perekonnast ei kanna. Üks osa riidekraamist on lihtsalt oma aja ära elanud, teine suureks või väikeseks jäänud või lihtsalt ära tüüdanud, aga on neidki, mis kellelegi kingitud või ise ostetud kuid mingil põhjusel selga pole neid lõpuks pandud.
Olen juba pikemat aega vahelduva eduga neid rõivaid sorteerinud ja murdnud pead selle üle, mida nendega peale hakata. Üks osa on rännanud prügikasti – need, mis tõesti kandmatuks kantud või mida teisele ringile saata ei taha (pesu jmt). Kuid rõivaid, mis tegelikult veel korralikud või suisa uuedki, ei tahaks prügimäele saata. Seetõttu tegime teise ringi kunagi ammu Marre ja oma emaga, st nemad vaatasid minu mittesoovitud hunniku ja mina nende omad üle ja igaüks sai, mis meeldis, sobis või selga mahtus. Kolmanda osa, peamiselt trikotaažist särgid ja kunagi hangitud, kuid kasutamata kangad, viisin Tartu Maarja Kooli käsitööringide ja vaibakoja tarbeks (Maarja Kooli laste vaibad on imeilusad, kunagi kui Tartus veel Obu galerii oli, ostsime sealt endalegi ühe). Osa kunagi ise õmmeldud riietest, millest esimesel või teisel sorteerimiskorral lahti lasta raatsisin, sai prooviks pandud kotiga ka prügikasti kõrvale. Elame kesklinnas ning üldiselt on meil prügikasti läheduses alati tihe liikumine ning prügisorteerimisringe käib päeva jooksul mitu. Leidsin, et ehk võib kellelgi neist rõivastest, mis tegelikult täiesti terved ja suhteliselt vähe kantud, rõõmu või kasu olla. Kurb oli mõni tund hiljem näha samu riidekotte ja nende sisu kõrvalasuval haljasajal laialiloobituna. Seega seda varianti ma enam riiete teisele ringile saatmiseks ei tihka kasutada.
Vahepeal läks töö- ja muu eluga nii kiireks, et kaks suurt prügikotitäit äraandmiseks mõeldud rõivaid vedelesid verandal ja kuigi nad mind pidevalt häirisid, ei olnud jaksu nendega ka midagi ette võtta. Nüüd, kui olen palgatöötaja põlve vahelduseks jälle selja taha jätnud ning püüan kodus doktoritööga tegeleda, hakkasid riidekotid mind jälle väga häirima ning otsustasin nendega midagi ette võtta. Ühe osa riietest, need, mis kas täiesti või praktiliselt kandmata, otsustasin pakkuda ühele Tartu komisjonipoele. Võtsin täna riidekoti selga ning käisin asju pakkumas ja osad läksid ka poodi müügiks, samas suur osa praagiti ikkagi välja. Osa paluti kevadel tagasi tuua, mis on ka mõistetav, sest poel pole ruumiga priisata ja nad ei saa ilmselt hooajakaupu ette ladustada. Teisalt ei soovi ka mina neid oma kodus enam ladustada, seega otsin pigem mingi muu võimaluse. Teine osa hinnati liiga suureks (suurused 40-42) ja väideti, et need ei lähe üldiselt kaubaks – selle üle olen ma üsna üllatunud, sest ma väga hea meelega ostaks just selles suuruses rõivaid teise ringi kauplustest, kuid neid ei ole. See selleks. Kolmandad hinnati vanadeks mudeliteks, mis ilmselt on suuresti maitseküsimus. Kuigi mul on hea meel, et sain osadest tühjalt seisnud rõivastest (vähemalt hetkeks, sest kes teab, kas neid ka maha müüa õnnestub) lahti, ei jäänud mul sellest käigust hea enesetunne. Mitte selle pärast, et osad pakutud rõivad tagasi lükati – sellega olin juba ette arvestanud. Aga kogu see sahmerdamine ei tundu seda paarisadat krooni, mis selle eest heal juhul saada võib, väärt olevat. Ilmselt pole minus äritsejahinge. Igatahes otsustasin, et komisjonipoodide vahet jooksjat või netipoodides oma kraami müüjat minust ikkagi ei saa. Samas ei meeldi mulle ka mõte, et annan riided kuhugile ära ja keegi hakkab nendega hiljem äritsema, seega Humana jmt kohad jäävad ka ära. Pigem tahaks, et rõivad jõuaksid tasuta nendeni, kellel neid vaja ja/või kes neist rõõmu võiksid tunda.
Ja nüüd seisangi silmitsi küsimusega, mida ikkagi nende rõivastega peale hakata. Uurisin internetti ja leidsin mõned kontaktid, kuhu Tartus kasutatud rõivaid pakkuda võiks:
- Tartu Laste Turvakodu, tel 7361 641 ning tema filiaal Noortekodu tel 7461 779
- MTÜ Tartu Kristlik Noortekodu tel 7420 865
- MTÜ Kristlik Kodu tel 7344 023
- Varjupaik tel 7361 520
- Tartu Naiste Varjuapaik tel 7381 831
- MTÜ Vahtramäe Tartu Mäe-Kodu tel 7361 652
- Tartu Väikelastekodu “Käopesa” tel 7405 804
Otsustasin, et naisteriideid (mida on mul üle kõige rohkem – mantlitest ja jopedest kampsunite, seelikute, pükste ja pluusideni välja) ja titeriideid (peamiselt Tallinna linna pakist kasutamata jäänud asjad) pakun esimese hooga Tartu Naiste varjupaigale. Kuhu aga oleks mõistlik pakkuda meesteriideid (paar jopet, väga vähe kasutatud triiksärgid, täiesti kasutamata kampsunid ja džemprid, ühed ülikonnakingad)? Tegu on suurte riietega (190 cm koguka mehe omad), seega päris Laste Turvakodusse neid mõtet pakkuma minna ei ole (kuigi seal vist tehakse kord kuus ka linnarahvale rõivaste jagamist). Ja mida võtta ette iseõmmeldud riietega (kleidid, seelikud, pluus jne)? Ja jalanõude ja käekottidega? Kui teil on ideid või kogemusi, siis jagage neid palun lahkelt! Või kui keegi teab kedagi, kes sooviks midagi, siis rõõmustan ka igasuguste kontaktide üle.
Ja tegelikult oleks juba ammu aeg kapid uuesti üle vaadata.
Asju omandada on hirmus kerge, neist lahtisaamine seevastu pisut keerukam. Selle omandamise osas püüan end parandada ja õnneks teeb seoses töölt ära tulekuga oluliselt langenud sissetulek omad korrektiivid.
Filed under: Imetlen ja inspireerun, sulle ja mulle/swaps, võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash
Käsitöörindel on vaikne. Päris seisma pole elu selles vallas jäänud ja aeg-ajalt õnnestub midagi ka valmis meisterdada (või edasi meisterdada), aga väga väga väga aeglaselt läheb see kõik praegu. Näiteks kudusin ma endale kunagi mütsi. Kudumine võttis aega kolm päeva, viimistlemine kolm nädalat ja ma kahtlustan, et pildistamine võtab kolm kuud aega. Igatahes on müts tihedas kandmises ja vajab juba parandamistki. Ja täna tegin näiteks fimost jõuluehteid. Hästi natukene, varsti tuleb veel teha.
See-eest on mul õnneks sõpru, kes on andekad, loovad ja produktiivsed. Näiteks on minu kõrvarõngakogus nüüd need ja need iludused Marre ehtevabrikust.
Üle-eelmisel nädalal käisin Rootsis koolis ja väisasin ühtlasi ka sõpru, kelledest üks teeb muude kreatiivsete ettevõtmiste hulgas praegu ka ülimalt ägedaid märkmikke. Kui olin kaks päeva tema kätetööd imetlenud, tekkis mul vastupandamatu vajadus kohe nüüd ja praegu ka endale üks märkmik saada ja nii see minu oranž iludus praktiliselt ootetööna valmiski.
Lisaks sellele, et need märkmikud on ilusad, omanäolised ja ägedad, on nad ka väga hästi teostatud JA paber, millest need tehtud on, on taaskasutatud. Minu märkmiku siseküljel on näiteks Linköpingu Ülikooli siseposti ümbrik.
Ma olen hirmus õnnelik, et mul sellised loomingulised ja inspireerivad sõbrad on.
Filed under: võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash, wip/pooleli
Mida rohkem on töid ja tegemisi, seda suurem kudumisisu mulle peale tuleb. Ja kui juba kudumisisu peale tuleb, ei saa ju piirduda ühe ja ainsa projektiga, mille kallal nokitseda. Kuna mul on viimasel ajal olnud pisut kirjatööd, on järelikult tekkindu ka tuhat kudumisidee ja püsinud vajadus võimalikult palju kududa. Ja kui juba üks Shetland Triangle alustatud sai, tuleb kohe hakata ka teist tegema. Lihtne ja loogiline. Teine shetland on heleroheline, Filcolana Indiecita alpakavillasest lõngast. Imepehme ja mõnus, justkui udu oleks käe all. Ja väga hea vaheldus esimesele, Filatura di Crosa Luxury siidlõngast kootavale sallile, kuigi ka see on väga mõnus lõng kudumiseks. Kahtlustan, et kahele sallile järgneb ka kolmas ja neljas – olen algusest peale tahtnud proovida sama mustrit ka jämedama (no nätieks DK) lõngaga ning kes teab, võibolla peaks veelgi peenema lõngaga ka sama salli proovima. Muster on endiselt mõnus ja hoolimata selle ülimast lihtsusest, pole see mind siiani ära tüüdanud.
Hoolimata pealetungivast kevadest, on mind tabanud uus lõngaostuhooaeg. Esmalt Luxury Tartu Liannist, siis Indiecita Tallinnast Kosmose vastas olevast armsast lõngapoest, seejärel Silk 32/120 ja extra fine merino Colourmartist (ootan põnevusega iga päev postiljoni käiku, niiväga tahaks neid lõngu juba näppida) ja täna Alvita Silkid Liannist. Mind tuleks korrale kutsuda.
Krista – Hjertegarn’i Alpaca Silk’i üks tokk on 50gr=167m (ma ei tea, kust ma selle 250 meetrit võtsin). Mälu järgi tundub, et ma kulutasin Pääsusabale 2 tokki ja natuke peale, aga praegu ei ole ma selles üldse enam kindel.
Every time I have to work (i.e. write articles or researches) I get the unbearable urge to knit. And once pick up the needles, I cannot limit myself to a single project. Because I’ve been working on an article lately, I’ve been thinking of knitting almost constantly and have, indeed, knit a bit. I mentioned the Shetland Triangle that I’m making for my mom in the last post and a week ago I cast on for another one. This time it’s from the Filcolana Indiecita alpaca and it’s just heavenly – so soft and light, such a difference from the Filatura di Crosa Luxury silk shawl for mom. Nevertheless, I like them both and it’s great to work on one of them for some time and then pick up the other one. I like the pattern very much this far and suspect that there’s also going to be a third and fourth Shetland soon.
I’ve also bought som yarn lately. First there were the Luxury and Indiecita, then I bought some Silk dk 32/120 and some extra fine merino from Colourmart (I haven’t received those yet) and today I came home with some Alvita Silkid. Is there a yarn addicts’ rehab somewhere?
Filed under: ise tegin/made by me, võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash, wip/pooleli
Olen avastanud endas pitssallide kudumise soolika. Pildil olev Swallowtail Shawl oli esimene pits-õlasall, mille üldse kudunud olen ja valmis sai see juba umbes novembris eelmisel aastal. Tõsi, salli pingutamiseni ja lõngaotste peitmiseni jõudsin alles eelmisel nädalavahetusel. Enda vabanduseks on mul öelda niipalju, et saan asjade märgviimistlemisega tegeleda vaid siis, kui laps magab või on kodust ära, sest vastasel juhul on tal väga hea võimalus mängida nööpnõeltega ja see ei ole ilmselt pooleteiseaastase puhul just parim idee.
Swallowtail oli hea kerge ja mõnus kududa. Põhimuster on lihtne ja jääb kiiresti meelde ja samas on seda piisavalt vähe, et ei jõuaks ära tüdineda ning jaksaks oodata ääremustri algust. Ja lõpptulemus on nii ilus.
Materjalina kasutasin pildil oleva sinise salli kudumiseks Hjertegarni Alpaka Silk-i, mis on väga mõnus lõng. Lõnga jäi alles ja järgmiseks talveks plaanin sellest salli juurde sobiva mütsi ka kududa. Idee on olemas, aga kas lõng selleks sobib, ei ole veel proovinud ja mustrit pole ka veel ostnud.
Sattusin oma esimesest pitssallikatsetusest nii vaimustusse, kudusin veel ka teise Pääsusaba. Seekord Titanwooli Superwoolist ja valget värvi. Teistsugusest lõngast jäi ka sall loomulikult teistsugune, aga täpselt sama mõnus. Titanwooli Superwool on väga mõnus, paks ja pehme lõng ning sall jäi ka väga pehme ja soe. Pilti mul sellest sallist veel kahjuks ei ole, kuna kinkisin selle oma kalli kaasa vanaemale jõuludeks ja ei jõudnud enne kingi üleandmist pilti teha. Ehk õnnestub salli uut omanikku veenda sellega koos pildile sattuma.
Nagu juba mainisin, on Pääsusaba väga mõnus sall ja ma olen tulemusega väga-väga rahul. Natuke häirib mind vaid see, et endale kootud alpaka-siidi segune sall on hoolimata hoolikast pingutamisest peale kahte kandmiskorda tõmbunud praktiliselt pingutamis-eelsesse seisukorda. Eeldasin, et selline asi võib juhtuda meriinovillast kootud salliga, kuid mitte alpaka-siidi seguga. Kas viga on minu pingutamisoskuses või tõesti on tegu materjali omapäraga? Proovin ilmselt lähiajal salli uuesti ja pisut karmimalt pingutada, et pisut selgust saada. Ära kingitud meriinovillase salli kandmisjärgset olukorda pole ka lähemalt uurinud.
Kuna pitssallid on väga mõnusad kududa ja veelgi paremad kinkida, hakkasin esmaspäeval kuduma teist Evelyn A. Clarki salli, nimelt Shetland Triangle’it. Seekord kasutan Filatura di Crosa siidlõnga Luxury ja sall läheb kingituseks minu emale. Plaanis on kindlasti ka endale sama mustri järgi õlakatja kudud, ilmselt küll pehmemast-jämedamast lõngast.
Suured tänud Tiinale mustriabi eest mõlema salli puhul!
Ja veel. Eile tellisin endale veel siidlõnga Printed Silk Cardigani tarbeks. Ilus tumesinine siid. Otsisin õiget lõnga kaua ja olin valmis minema kompromissile – puuvillasegu siidi asemel, kallim hind jne. Kui lõnga kätte saan, räägin ja näitan ka lähemalt.
I’ve catched the lace-knitting bug. The Swallowtail Shawl by Evelyn A. Clark in the picutre above was the first lace-knitting project I’ve done and I loved it enough to start another in a different yarn right when I finished the first one.
I knit the first swallowtail (on the pic) for myself back in October or November, but only managed to block it at weave in the ends last weekend. I used Hjertegarns Alpaca Silk, which is a really nice yarn and it only took me two skeins and a tiny portion of the third to finish this one. For the second Swallowtail, which I knitted as a Christmas gift for my partner’s granny, I used Titanwool’s Superwool. A really soft and bouncy DK weight merino wool. The two scarfs were different due to the different yarn, but I liked them both really much.
The pattern is nice too. The main motif is really easy to memorize but you still cannot get too bored of repeating it before you reach the Lily of the Valley motif. And the nupps! Those were extra nice on the merino one of which I unfortunately don’t have a picture (yet).
The only negative thing I can say about this project is that the Alpaka Silk scarf, although it blocked beautifully, has almost returned to it’s pre-blocking dimensions and state after only two days of using it. I wonder if this is due to my weak blocking abilities or is it something in the yarn? I guess I’ll just have to re-block it and see what happens.
I still have some of the Alpaca Silk left and am planning to complement the scarf with this hat. I have’t purchased the pattern yet and am not really sure the yarn is suitable for that (it’s in a different weight I think), but we’ll see.
I liked knitting lace so much that this Monday I started another lace project – the Shetland Triangle for my mom (she’s going to have b-day soon). The design (by E.A. Clark again) is adorable and really easy to knit and I love it so far. The yarn I’m using this time is pure silk – Luxury by Filatura di Crosa.
Last night I ordered even more silk in dark navy for the Printed Silk Cardigan from the Spring issue of Interweave Knits. I will post pictures and details when it arrives.
Filed under: ise tegin/made by me, raamatukogu/library, võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash, wip/pooleli
Vahepealse ajaga on täiendust saanud nii minu blogroll imeteldavate ja inspireerivate osas, lõngatagavara ja valmis või pooliute tööde hunnik.
Blogroll räägib enda eest, kuigi neid, keda sinna lisada võiks, on veel ja veel ja veel. Olen tõeliselt hämmeldunud ja vaimustunud sellest, kui ilusaid, hästi teostatud ja viimistletud asju inimesed koovad, õmblevad, heegeldavad. (Välismaised) käsitööblogid on minu jaoks suhteliselt hiljutine avastus ning viimase paari nädala õhtud olen veetnud (kududes) arvuti taga, lugedes imetlustäratavate blogide arhiive ja klõpsides nende blogrolle.
Lõngast. Olen jälle suutnud osta lõnga ilma teadmata, mida sellest täpselt teha võiks. Titan Wooli Extra Merinos on just selline ost, ilmselt tuleb sellest Swallowtail. Lisaks ei suutnud ma kolmandat korda Liannis Steinbach Wolle Sockenwollet näppimas käies seda ostmata jätta. See värv! See oli lihtsalt liiga isuäratav, et mitte endaga koju kaasa võtta.
Tallinnast Filati poest valisin plaanitud Enid Cardigani (aitäh, Alla, mustri eest!) tarbeks välja BBBFilati Martine nimelise lõnga – 100% meriino, mõnus, pehme ja kootuna meeldivalt elastne. Põhivärviks pruuni, lisaks kuus erinevat värvitooni mustri jaoks. Aga, ümbermõtlemiskunn nagu ma olen, alustasin pühapäval sellest lõngast hoopis Sugarplum Pulloveri (Terjele suur tänu mustriabi eest!) kudumist. Tegelikult on sellele ümbermõtlemisele ka täiesti mõistlik seletus olemas – nagu öeldud, on lõng üsna elastne kuid Enidi puhul tuleb kasutada sellist tehnikat nagu steek (eest lahti lõkamine, ma ei tea, kas sellele ka eesti keeles mõni kena vaste olemas on) ning ma kardan, et selleks ei ole see lõng just kõige parem. Pole viga, Enidi otsustasin teha Alvita Alpakast, niimoodi leiaks kasutust ka need alpaka tokid, mis poja vankriteki jaoks ostetud said.
Ja jõudsimegi vankritekini – alustasin vahepeal ka selle ruutude heegeldamist. Praguseks on valmis seitse ruutu ja kui Sugarplumi kudumisest ära tüdinen, saavad need ilmselt täiendust. Ka see ettevõtmine ei läinud ilma lõngapoest lisalõnga toomata – kui olin esimesed kaks ruutu ära heegeldanud leidsin, et kodus olemasolevatest värvidest jääb puudu ja tõin poest lisa.
Veel pooleliolevatest töödest. Väikese Inimese kampsun on pea-aegu valmis – ootab vaid kokkuõmblemist. Vahepeal kadus selle kudumiseks igasugune inspiratsioon, tekkisid kahtlused, kas valitud sai õige lõng, kas see üldse välja tuleb, kas pojale selga mahub jne. Laupäeval võtsin ennast kokku ja kudusin lõpuks krae ära, et saaks puhta südametunnistusega Sugarplumi kallale asuda. Kui nüüd keegi viitsiks ette võtta ja asja ära viimistleda (kokku õmmelda, lõngaotsad peita, nööbid hankida, võibolla ka uuesti blokeerida), siis jõuaks Väike Inimene seda kampsikut võibolla isegi natuke kanda. Pooleliolev töö ei ole mind aga takistanud välja valimast juba järgmist kampsuniprojekti lapsel. Ja kui ma just ümber ei mõtle ;) siis on mul selle jaoks ka lõng olemas – ämmalt “päranduseks” saadud Norras toodetud Sandra nimeline lõng. Ren ny ull, ehk siis moodsas keeles meriino (?). Valge. Kahekordsena peaks ilusti sobima.
Ühe asja olen vahepeal ka vbalmis kudunud. Mütsi Novita Teddyst, aluseks võtsin Moda (1/2007) kaanel oleva lihtsa mütsi mustri. Olen päevade jooksul püüdnud seda mütsi mõistlikul viisil pildile püüda, kuid pole õnnestunud. Samuti ei ole ma teda veel kordagi kandnud, ma kuidagi ei ole kindel sellises efektlõnga tüüpi lõnga “minulikkuses”. Aga kududa oli mütsi mõnus ja küllap ta mulle lõpuks ikka ka pähe jõuab.
Täiendust sai ka mu raamatukogu. Tõin vanematekodust ära vanad käsitööõpikud (õmblemine, kudumine, heegeldamine jne), pildid on neis ikka väga funkyd, aga muidu täitsa asjalikud. Lisaks ostsin E. Van Zandti “Kudumise käsiraamat”-u ja tellisin Rowani “Denim People’i”. Viimatimainitu on koos Scarf Style’iga juba minu poole teel.
Lõpuks natuke kurdan – Isetegija sõbrapäevakingi partner sattus tore ja mu eelnevalt pähe karanud idee tundub täitsa sobivat. Ainuke negatiivne pool on selles, et juba kaks nädalat tagasi Harrietist (vot kiusu pärast ei lingi) tellitud materjalid kingi tegemiseks pole siiani kohale jõudnud. Täna saatsin kurja kirja, eks näis, kas hakkavad asjad liikuma või mitte. Kui reedeks või hiljemalt esmaspäevaks pakk kohal ei ole, nõuan raha tagasi ja püüan kiirkorras mingi alternatiivse kingiideega välja tulla. Negatiivse kogemuse tõttu ei ole ma sugugi kindel, kas ma sealt enam midagi tellin kunagi.
Filed under: raamatukogu/library, võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash
Kuna olen maailmaklassi ümbermõtleja ja poja teki jaoks mõeldud lõngad peavad leidma uue rakenduse, olin juba mitu päeva kiibitsenud puuvillaseid lõngu Harrietis. Lõng on aga asi, mida ma pean ikkagi saama käega katsuda ja seetõttu kibelesin Lianni, et sealseid puuvillaseid lõngu uurida. Täna õnnestus lõpuks poest ka kiirkorras läbi astuda (kiirkorras seetõttu, et loomulikult ärkas laps Tartu Kaubamaja meeletu palavuse peale üsna kähku üles hoolimata sellest, et olin teda võimaluste piires maksimumini lahti riietanud) ja tulin koju uue tekilõngalaariga – Emmebi Baby Fresh 50% puuvill/50% viskoos lõng on suisa imeline. Pehme, mõnus, siidine ja ilusates värvitoonides. Lisaks üks kera Katia Espigat, kuna musta Baby Freshi lihtsalt ei olnud (ja ilmselt polegi olemas). Kodus proovisin uut lõnga kohe nii heegeldada kui ka kududa ning veendusin, et sellest tahaks lausa endale või pojale midagi kududa. Hetkeks lipsas peast läbi ka mõte, et lõng on liiga mõnus, et seda tekile “raisata”, aga selle mõtte tõrjusin kähku kõrvale.
Lisaks tellisin endale ka Interweave Knits’i. Talvise numbri Enid Cardigan lihtsalt peab minu omaks saama ja üldse tundub see üks päris asjalik ajakiri olema. Kui üks unistus hakkab realiseeruma, tekib kohe uus – Sugarplum Pullover raamatust “Handknit Holidays”. Internetis leiduva info põhjal leidsin, et ühe meeldiva pulloveri pärast pole mõtet tervet raamatut tellima hakata, seega tuleb leida mingi muu võimalus selle unistuse realiseerimiseks.
Filed under: raamatukogu/library, võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju/stash
Vastupandamatu lõngaostmissoovi ajendil käisin eelmisel nädalal Tartu Kangas ja Nööbis ning Liannis. Kanga ja Nööbi lõngavalikus olin tõsiselt pettunud – arvestatavad olid vaid Novita lõngad ning neidki oli vähe ja kehvas värvivalikus. Harrieti Novita valik on igatahes oluliselt suurem. Kuigi poja kampsuniks sealt lõnga ei saanud, väljusin poest spontaanostuga – Novta Teddy sinakasrohelise lõngaga – ja plaaniga sellest endale uus müts teha.
Liannis oli valik oodatult märkimisväärselt parem, kuigi ka seal ei suuda ma kunagi leida täpselt seda mida soovin. Ma ei teagi, kas probleem on selles, et valik on suur ja meeldivaid lõngu palju või selles, et just minule sobivat lõnga ei leidu. Muidugi on ka kolmas variant – see, et ma ei teagi täpselt, mida ma tahan. Igatahes valisin sealt poja kampsuniks välja Bergere de France’i Irlandi ning kevad-suviseks vankritekiks, mille heegeldamine mul plaanis on, mitu tokki Alvita Alpaka lõnga ilusamaid toone. Liannist soetasin veel Moda uue numbri ning kaubamaja Apollost raamatu “200 heegeldatud ruutu” (tegelikult oli mul plaanis sealt ainult ühe ruudu tegemisõpetust vaadata, kuid laps hakkas nutma ja tuli kähku poest lahkuda – järelikult raamat kaasa osta) ja”Kudumise piibli”.
Koju jõudes lappasin uue Moda läbi ja otsustasin hoopis sealt pojale kampsuni teha. Veel mõni tund ning küpses otsus kampsun teha mitte Irlandist vaid hoopis Alpakast. Mõeldud tehtud ja kampsun sai alustatud.
Sabrina Baby 6/2006, Bergere de France Irland; Moda 1/2007, Alvita Alpaka
Nüüd on vaja välja mõelda, mida hakata peale 150g Irlandiga, mis on ikkagi imeilus lõng. Kuigi mulle see Sabrina Baby kampsiku muster väga meeldib, ei ole ilmselt mõtet seda tegema hakata, kuna laps kasvab enne sellest suurusest välja, kui ma kampsuni valmis saan (õpetus on numbritele 62 ja 68).
Kampsuniplaan muudetud, hakkasin mõtlema, et tegelikult tuleks sooja-aja vankritekk teha ikkagi puuvillasest lõngast. Järelikult on mul nüüd üle 450 grammi erinevat värvi Alpakat:
Värvid on ilusad ja hirmsasti kibelen sellest lõngast midagi kuduma, kuid ühtegi head kandvat ideed pole tulnud. Mõttes on olnud nii triibuline kampsun pojale kui ka endale (aga ühti lõiget pole leidnud ja poja kampsunist jääks veel umbes 2/3 lõngast üle), mütsid-kindad-sallid… Kõik ideed on teretulnud.
Soome käsitööblogides surfates sattusin vaimustusse Pam Allen’i raamatus “Scarf Style” olevast Ene’s Scarfist ning vaimustuse ajel tellisin raamatu kohe Krisostomusest ära. Nüüd on üle jäänud ainult oodata ja unistada. Muidugi ka keeruline õige lõnga valimise töö (oh, oleks kuskil Rowan 4ply-d!)
Temporary Insanity 